Looduskaitset teostavaid seadusi Eestis.

Eugen Maddisoo

Praeguse nn. üleminekuaja seadusandluse üheks tähtsamaks saavutuseks on kahtlemata Looduskaitse seadus, mis avaldatud 17. detsembrist 1935 Riigi Teatajas nr. 106. See seadus on küll avalikkuses seni vähe tuntud, mis seletatav sellega, et elame ajal, kus teostamisel suur emad üldised reformid kõigil valitsemisaladel ning kus toimuvad ettevalmistustööd isegi riikliku põhikorra uuendamisel ja kindlustamisel, milline asjaolu loomulikult kisub tähelepanu ära erialaliselt, kuigi väga tähtsalt seadusandluselt. Selle seaduse teostamine on aga looduse kaitse mõttes juba andnud tunnustusväärseid tagajärgi. Teda tuleb tervitada juba sellepärast, et see on Eesti seadusandluses, kui mitte arvestada Muinasvarade kaitse seadust ja Suvitus- ning ravitsuskohtade seadust 1925. aastast, esimene seadusandlik akt, mis otseselt käsitab looduskaitset kui niisugust. Eesti on temaga looduskaitse küsimuses ühinenud Lääne-Euroopa riikidega, kus säärane kaitse juba varem oli maksev.

Kuni Looduskaitse seaduse maksmahakkamiseni leidis loodus Eestis ainult kaudset kaitset erialasid normeerivate ning eriotstarbeid taotlevate seaduste kaudu. Nende seaduste poolt pakutav looduskaitse jääb püsima. ka edaspidi, kuid see kaitse teostub teistel kaalutlustel ja teisel otstarbel. Säärastest seadustest võiks siin nimetada Suvitus- ja ravitsuskohtade seadust, Muinasvarade kaitse seadust, Metsaseadust, Puulaevade ehitamise toetamise seadust, Haruldaste okaspuudega kauplemise kitsendamise seadust, Jahindus- ja Kalapüügi seadust.

Suvitus- ja ravitsuskohtade seadus nii 1925. aastast kui ka käesolevast aastast ei taotle iseenesest looduskaitset kui niisugust, ta otseseks eesmärgiks on suvitus- ja ravitsuskohtade korraldamine ja suvitusolude parandamine. Kuna aga suvitamine selle sõna tavalises mõttes ei ole mõeldav ilma ilusa või iseloomuliku looduseta, siis tuleb suvitusolude korraldamisel hoolitseda paratamatult ka looduse nägususe eest suvituskohtades. Nii näemegi, et suvitus- ja ravitsuskohtadeks tunnustatud kohtades on looduse välise ilme muutmine teatud määral kitsendatud, eriti aga on keelatud metsa raiumine ilma maa- või linnavalitsuse loata.

Samuti Muinasvarade kaitse seadus ei 1925. aastast ega 1936. aastast ei taotle iseenesest looduskaitset. Kui aga loodusesemed omavad rahvuslikku, teaduslikku või ajaloolist tähtsust, näiteks muinaslinnad, matmispaigad, ohvrikivid, hiiepuud jne., võetakse nüüd muinsuskaitse alla, milline asjaolu aitab kaudselt kaasa looduskaitsele.

Metsaseadus, korraldades metsade kavakindlat majandamist ja keelates röövmajapidamist metsade alal, pakub seega ühtlasi metsadele tõhusat kaitset looduskaitse seisukohalt. Eriti kaitstuks osutuvad Metsaseaduse järgi nn. kaitsemetsadeks tunnustatud metsad, see tähendab metsad, mis hoiavad kinni tuiskliiva või kaitsevad vete kaldaid varisemise eest, omavad tähtsust lumekogumise ja lumekaitse esemetena jne. Nagu sellest näha, on nende metsade kaitse alla võtmine põhjendatud mitte looduskaitse seisukohalt, vaid eripõhjustel, kuid kaitsemetsadeks võidakse Metsaseaduse järgi määrata ka metsi, millel on eriline dendroloogiline, metsa- ja loodusteaduslik, ajalooline, kliimaline või esteetiline tähtsus või väärtus, mis peaaegu juba ühtub Looduskaitse seaduse eesmärgiga, milleks on looduse iseloomustavate moodustiste säilitamine ja kaitse. Metsaseaduse kõrval pakub metsadele teatavat kaitset Puulaevade ehitamise toetamise seadus 1923. aastast, mis annab õiguse Vabariigi Valitsusele määrata riigimetsades metsaalasid, mis sisaldavad laevaehituseks kõlblikke puid, samuti ka üksikuid laevaehituseks kõlblikke tammi laevametsadeks ja laevapuudeks, seega piirates nende kasutamist. Samuti Haruldaste okaspuudega kauplemise kitsendamise seadus, nõudes tähendatud okaspuude haljaste oksade turustamisel päritolutunnistust, kaitseb kodumaa haruldasemaid okaspuid rüüstamise eest.

Kodumaa elava looduse kaitsmisel on tähtis osa täita Jahiseadusel, mis korraldab jahipidamist ja jahiloomade kaitset. Jahiseaduse järgi jahiloomad jagunevad kasulikkudeks ja kahjulikkudeks jahiloomadeks. Kasulikkudest jahiloomadest on mõnedele liikidele nagu põtradele, hirvedele, metskitsedele jahipidamine keelatud kogu aasta kestel, kuna teistele liikidele on jahipidamine lubatud' ainult teataval ajal. Kahjulikke jahiloomi võib üldiselt küll hävitada igal ajal, kuid põllutööministril on õigus tunnustada haruldasi kahjulikke jahiloomi kaitsealusteks ja keelata nendele jahipidamist. Peale selle Vabariigi Valitsusel on õigus jahiloomade alalhoidmiseks soodsaid maa-alasid ja veekogusid tunnustada jahiloomade reservaatideks, kus põllutööminister võib keelata jahipidamise osaliselt või täielikult.

Kalapüügi seadus kitsendab kalade püüki püügi aja, püügi viisi ja püütavate kalade mõõdu suhtes, et võimaldada kaladele arenemist ja kasvamist ning et neid hoida hävitamise eest röövpüügi teel.

Nagu eespool tähendatud, kõik loetletud eriseadused, kaitstes loodusesemeid igaüks oma eri otstarbel, pakuvad küll teatavat kaitset ka looduskaitse seisukohalt, kuid ei ole suutelised täitma täies ulatuses seda ülesannet, mida taotleb looduskaitse kui niisugune. Rääkimata sellest, et kaitsmise eriotstarve võib ära langeda ühe või teise eseme suhtes, mille tagajärjel jääksid varem kaitse all seisnud esemed täielikult kaitseta, ei taotle see kaitse iseenesest looduse iseloomustavate moodustiste säilitamist, mis on looduskaitse kui niisuguse ainsaks eesmärgiks. Selle juures jääksid kaitseta terve hulk looduskaitse seisukohalt huvitavaid looduslikke esemeid, kuna nende kaitse alla võtmiseks puudub mõni eespooltähendatud praktiline otstarve. Sellise kaitse puudumine põhjustaski Looduskaitse seaduse andmise. Sellise kaitse puudumisel, nagu tähendatakse seaduseelnõu seletuskirjas, on paljud looduse esemed hävinud ja ähvardavad hävida ka edaspidi, mille tagajärjel osutuks võimatuks kodumaa looduse arengu teaduslik uurimine. Nagu juba tähendatud, on looduskaitse ülesandeks looduse iseloomustavate moodustiste alalhoid ja kaitse, olgu siis need maastikuosad, maapinnavormid, taime- või loomariigi esindajad.

Nüüd vaatleme, milliste abinõudega saavutatakse looduskaitse ja milles see kaitse seisab.

Maa-alad, veekogud, samuti looduse üksikud esemed, millised otsustatakse võtta looduskaitse alla, kantakse looduskaitse-registrisse. Maa-aladel ja veekogudel, mis võetud looduskaitse-registrisse, võidakse keelata igasugune tegevus, mis vöiks olla kahjulik nende looduskaitsele. Looduskaitse-registrisse võetud loomariigi esindajate kohta võidakse keelata jahipidamist või nende muul viisil hävitamist, lindude pesade lõhkumist ja munade hävitamist ning kalade püüdmist ja hävitamist, vaatamata sellele, kas maksvate seaduste järgi nende püüdmine, tapmine või hävitamine on lubatud või mitte. Samuti võidakse looduskaitse-registrisse võetud loomariigi esindajate peale keelata jahipidamine või kalapüük ka sel ajal, kui see maksvate seaduste järgi lubatud. Looduskaitse- registrisse võetud taimede, kivististe ning kivimite kogumine ja nende hävitamine ning rikkumine on keelatud. Looduskaitse huvides pealepandud keeldude ulatus määratakse kindlaks igal üksikul looduskaitse alla võtmise juhtumil ühes maa-ala, veekogu või üksiku eseme kaitse alla võtmise otsustamisega. KeeIud ja nende muudatused kantakse looduskaitse-registrisse ja avaldatakse Riigi Teatajas.

Looduskaitse alla võetud maa-alade, veekogude või üksikute esemete loodusliku ilu säilitamiseks, samuti korra hoidmiseks tähendatud maa-aladel ja veekogudel on riigisekretäril õigus panna maksma sundmäärusi.Looduskaitse alla võetud maa-ala või veekogu või eseme omanik on kohustatud kinni pidama looduskaitse-registrisse kantud keeldudest. Et keeldudest kinni peetaks, selleks on tarvilik maksma panna kriminaalsanktsioonid. Nii ongi käesoleva aasta 16. märtsil Riigi Teatajas nr. 22 avaldatud seadusega täiendatud Kriminaalseadustiku § 517 p. 2 selles mõttes, et süüdlast, kes rikub teadus-eset, mis on looduskaitse all, karistatakse vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle kuuluvad riigisekretäri poolt antud sundmääruste rikkujad karistuse alla Kriminaalseadustiku § 122 järgi, mis näeb ette karistusena aresti mitte üle kuue kuu või rahatrahv mitte üle saja krooni. Kuuldavasti ongi tähendatud sanktsioonid vastavates asutistes väljatöötamisel. Kõike seda arvestades võib öelda, et seaduses ettenähtud abinõud on küllaldased looduse kaitse teostamiseks.

Kahjud, mis maa-ala või veekogu omanik saab looduskaitseregistrisse võetud maa-ala või veekogu kohta maksmapandud keeldude tõttu, tasutakse riigi poolt. Vabariigi Valitsus võib looduskaitse-registrisse kantud maa-alasid ja veekogusid vabastada riigi- ja omavalitsusmaksudest ja muudest kohustustest täies ulatuses või osaliselt.

Kui see looduskaitse teostamiseks tarvilik, võidakse eramaid ka sundvõõrandada. Juhtumitel, mis ei kannata viivitust, võidakse võtta maa-alasid, veekogusid ja ka üksikuid loodusesemeid ajutise kaitse alla, kuna vastavad instantsid otsustavad kaitse küsimuse lõplikult.

Mis puutub looduskaitset korraldavatesse ja teostavatesse asutistesse, siis nendeks on Riigiparkide Valitsus, Looduskaitse Nõukogu, looduskaitse-inspektor ja looduskaitse usaldusmehed. Looduskaitse tegevuse üldine juhtimine ja korraldamine kuulub Riigiparkide Valitsusele, kes peab looduskaitse-registrit, viib ellu Looduskaitse Nõukogu otsused ning annab juhtnööre looduskaitseinspektorile ja usaldusmeestele. Looduskaitse Nõukogu asub Riigiparkide Valitsuse juures ning koosneb ühest Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi esindajast, ühest Kohtuministeeriumi esindajast, ühest Majandusministeeriumi esindajast, ühest Põllutööministeeriumi esindajast, ühest Siseministeeriumi esindajast, Riigiparkide Valitsuse direktorist, kahest Tartu Ülikooli õppejõust Ülikooli Valitsuse määramisel. Peale selle võtavad Looduskaitse Nõukogu koosolekust sõnaõigusega osa looduskaitse-inspektor ja Riigikontrolli esindaja. Looduskaitse Nõukogu ülesandeks on üldiste Iooduskaitsesse puutuvate küsimuste kohta seisukoha võtmine, looduskaitse alal vajalikkude sundmääruste kavade läbivaatamine, üldjuhtnööride andmine looduskaitset teostavaile isikuile, ettepanekute tegemine maa-alade või veekogude looduskaitse alla võtmiseks ning iga looduskaitse alla võetava maa-ala või veekogu looduskaitse ulatuse määramiseks või muutmiseks, üksikute esemete looduskaitse-registrisse võtmise ja sealt kustutamise otsustamine. Looduskaitse Nõukogu ettepanekud maa-alade või veekogude looduskaitse alla võtmiseks ning looduskaitse alla võetava maa-ala või veekogu looduskaitse ulatuse määramiseks või selle muutmiseks esitatakse riigisekretärile, kes ära kuulates põllutööministri arvamise, esitab need otsustamiseks Vabariigi Valitsusele. Looduskaitse Nõukogu otsused üksikute loodusesemete looduskaitse-registrisse võtmiseks ja sealt kustutamiseks esitatakse riigisekretärile kinnitamiseks. Looduskaitse-inspektor kuulub Riigiparkide Valitsuse koosseisu ja allub vahetult Riigiparkide Valitsuse direktorile. Looduskaitse-inspektori kinnitab ametisse riigisekretär Looduskaitse Nõukogu poolt esitatud kandidaatide hulgast, kes omavad kõrgemat haridust loodus- või metsateaduse alal. Looduskaitse-inspektori ülesannetesse kuulub looduskaitse tegelik korraldamine vastavalt saadud juhtnööridele, looduskaitsesse puutuvates küsimustes ettepanekute, kavade ja aruannete koostamine ning looduskaitse propageerimine. Looduskaitse usaldusmehed nimetab ametisse Riigiparkide Valitsuse direktor looduskaitse-inspektori ettepanekul isikute hulgast, kel on huvi looduskaitse tegevuse alal. Looduskaitse usaldusmeeste amet on auamet ja tasuta. Usaldusmeeste ülesandeks on uutest haruldaste loodusesemete leidudest looduskaitse-inspektorile teatamine, looduskaitse teostamise järelvalve koha peal ja kaasa aitamine looduskaitse propageerimisel. Looduskaitse teostamise järelvalvet võidakse koha peal panna ka riigi- või omavalitsuseteenijaile.

Antud lühikesest ülevaatest selgub, et maksev Looduskaitse seadus ühes vastavate eriseadustega annab kõigiti avarad võimalused meil mõjuva looduskaitse teostamiseks ja looduse ilu säilitamiseks. Jääb ainult soovida, et vastavad asutised võimalikult kooskõlastaksid oma tegevuse looduskaitse alal, et hoiduda paralleelsest tegevusest sama eseme kaitse alla võtmisel, ja vältida sellega ühenduses tekkivaid arusaamatusi ja hõõrumisi ametkondade vahel, veel enam aga, et selline mitmekordne kaitse ei muutuks koormavaks kodanikule. Sellepärast oleks väga soovitav tihe kontakt ja vastastikune informatsioon kõigi ressooride vahel, kes teostavad loodusesemete kaitset oma eri lähtekohtadelt ja oma eri eesmärkidega. Sellise looduskaitse kooskõlastatud koostöö parimaks tagatiseks võiks olla Looduskaitse Nõukogu koosseis, kuhu kuuluvad esindajad mitmesugustest ametkondadest, kes teostavad loodusesemete kaitset oma eri lähtekohtadelt. Ühenduses sellega oleks väga soovitav täiendada Looduskaitse Nõukogu Haridusministeeriumi esindajaga, kuna Haridusministeeriumi võimkonda kuulub muinsusesemete kaitse teostamine. Sellise koosseisuga tagaks Looduskaitse Nõukogu kooskõlastatud, kavakindlat ja otstarbekohast looduskaitse teostamist Eestis.