|
Meile kõigile on armsad lapsepõlve mälestused. Meie oskame täieliku austusega suhtuda oma vanematesse ja nende eelkäijatesse. See on nõnda ka kogu inimkonna juures, ja kus
see puudub, siis on seal tegemist vaid mõne erilise juhusliku patoloogilise nähtusega. Kuid lähemalt asju analüüsides leiame, et inimene austavalt suhtub mitte üksi oma
eelkäijatesse, vaid temale on armsad ja kallid ka paljud eluta looduse esemed ja sageli mida vanemad, seda kallimaks nad muutuvad. Iga inimene on seotud kodukohaga ja selle
ümbrusega ja see ümbruskond on temale nii südame lähedal, et harilikult raske on sealt lahkuda. Mis armas ja kallis, ei seda raatsi ka ükski hävitada, - seda hinnatakse
kõrgelt ja hoitakse alal ja nende väärtuste alalhoidmise soov ning nõue kandub edasi põlvest põlve.
Kui põllupeenral kasvab vana põline mänd, millest vanaperemees oma pojale nii mõndagi pajatanud, siis vaevalt suudaks vanaperemehe varisemise järele tema järeltulija seda
mändi kõrvaldada, olgu küll, et see mänd osalt põldu varjab ja kurnab. Selle igivana männiga on seotud palju minevikumälestusi; temast on nõnda palju räägitud, et teda
tuleb hinnata, kui koha põlist raudvara. Võib olla, ulatub nii mõnegi vanema puu iga tagasi neisse aegu, kus meie esivanemad neidsamu puid jumaldasid ja suhtusid neisse erilise
aukartusega. See jumaldamine kandus edasi põlvest põlve ja kestab varjatul kujul rahva südames veel praegugi. Need vanad esemed pole meile mitte ainult kallid, vaid need on
meile ka pühad; need püsivad kohati niivõrd kallitena ja pühadena, et inimene on valmis neid kaitsma igasuguste abinõudega. Nii on see kõikide rahvaste juures ja nii on see
ka meil.
Meie isad ja isaisad on osanud lugu pidada vanadest haruldastest esemetest ja ainult sellega on seletatav, et üsna inimeste asulate lähedusse on püsima jäänud mitmed igivanad
puud, kohati isegi puistud.
Kahjuks on aga paljugi muutunud. Tehnika arenemiskäiguga peab loodus nii paljudeski osades edasirühkivale kultuurile alistuma. Mida intensiivsemaks muutub põldude ja metsade
majandamine, seda rohkem ja rohkem hävib endisi loodusIikke varasid - vanade aegade mälestusi. Tekib just kui võitlus kahe voolu vahel, - ühelt poolt ürglooduse säilitamise
tahe esteetiliste väärtuste hinnanguga, teiselt poolt tulude tõstmise tarvidus kuivade kalkulatsioonidega, milleks lasta metsa jalal mädaneda ja mitte soodsaid konjunktuuri
võimalusi kõigiti ära kasutada ; milleks hoida seda kõdunevat puud keset põldu, aeg on vabastada end ebausklikest eelarvamustest ja teha tulutoovaks, mis aga saab ; milleks
hoida neid kivimürakaid, kui neid saab kasutoovalt ümbertöötada mitmesugusteks esemeteks, - nõnda kõlab nii mõnelgi pool praegustel majandamise tõusu aastatel.
Kuid rahvas kogu ulatuses vajab siiski ürglooduse alalhoidmist, vajab nende esemete päästmist, millised teevad rahvale kalliks ja armsaks tema kodu. Inimene ei tohi muutuda
kuivaks, masinlikult ilma tundeta tegutsevaks arvemasinaks või tundeta robotiks. Sarnane tundeta ja koduta rahvas variseb peagi väliste ja seesmiste vapustuste aegadel. Tugev on
rahvas, kes tunneb, et temal on kodu ja et see kodu on armas. See tunne aitab hävitada nii mõndagi sapilist ja mürgilist õhuvoolu. Selles äratundmises on nii mõnedki rahvad
päris teadlikult katsunud säilitada ja hoida kõike, mis kaasa aitab rahva seesmise tunnetemaailma tasakaalustamiseks ja kodu kallina ja kaunina hoidmiseks, mis omakorda kaudselt
kaasa mõjub rahva kultuurelu arenemisele.
Kuna tulutoova majanduse rünnak on tugev ja on kahjuks rajatud vaid piiratud vaateväljaga seotud rentaabluse kalkulatsioonidega, siis tuleb tahestahtmata kodu kalliksmuutvaid
esteetilisi väärtusi ja ürgloodust kaitsta määruste ja seadustega.
Looduskaitse vajaduse rõhutamisel võib väljuda kolmelt seisukohalt. Siin võib eraldada kolme voolu. Kõige vanem neist vooludest on seotud Rudorff'i nimega, kes leiab, et
looduskaitse on tarvilik harmooniliseks kooskõlaks ja sidemeks inimese hingeelus; looduskaitse ei päästa mitte üksi loodust, vaid ka inimese hinge; looduskaitse, tema järele,
on seoses isamaa ja kodukaitsega.
Teine vool sai oma alguse hiljem botaanik H.Conwentzi töödega. Selle voolu juures leidis allakriipsutamist looduskaitse nõuete püstitamisel ja selle teostamisel põhimõte, et
loodusmälestusmärke tuleb hoida looduse ning kodumaa uurimise võimaldamiseks.
Viimane vool on nähtavale tulnud pärast Maailmasõda, kus paljudes riikides plaanita maade asundamisel suuresti patustati linnade lähema ümbruse ilu alalhoidmise vastu;
lahtipõrunud meelte parandamiseks, eriti suurlinnade elanikkude hügieeniliste, kultuuriliste ja esteetiliste nõuete rahuldamiseks tuli linnade läheduses planeerimisi pidurdada
ja säilitada asukohti loodus- ning rahvaparkide rajamiseks. Selle uue looduskaitse voolu juures tuli rohkesti rõhku panna sotsiaalhügieenilistele ja sotsiaaleetilistele alustele.
Meil Eestis on looduskaitse küsimuste käsitamisel eriliselt rõhku pandud teise voolu nõuete rahuldamisele, kuid on peetud silmas ka looduskaitse teisi ülesandeid.
Suurema tõuke looduuskaitse korraldamises andsid Tartu ülikooli Loodusuurijate Seltsi juurde koondatud loodusteadlased, eesotsas prof F.Bucholtz'iga. Looduskaitse sektsioon
alustas oma tegevust 1. apr. 1920.a.
Prof. Bucholtzi algatusel pöördus Loodusuurijate Seltsi Looduskaitse sektsiooni juhatus 5. mail 1920. a. Haridus- ja Põllutööministeeriumi poole palvega kaasabi saamiseks
loodusmälestusmärkide alalhoidmiseks. Sellest märgukirjast selgub, et Looduskaitse osakond oli omale ülesandeks teinud 1) kultuurist ähvardatute ja teaduslikult
väärtuslikkude taimede ja puistude ülesotsimise, inventeerimise ja nende kartograafilise ülesvõtmise; 2) ülalnimetatud taimeriigi mälestusmärkide võimaliku hoidmise ja
kaitse teostamise; 3) looduskaitse küsimuste populariseerimise üleskutsete, teadaannete, haruldaste esemete kirjelduste ja näitus kogude korraldamise teel. Märgukirjas paluti
pöörata tähelepanuasjaolule, et "looduskaitse avaldab suurt mõju kodumaa-armastuse ja temast arusaamise kasvatamise ja arendamise peale, sünnitades sel teel tugevat tuge
rahvustundele ja rahva heale käekäigule."
See märgukiri leidis väärikat tähelepanu haridusminister K.Treffneri poolt (min. vastus 10. V 1920), kes leidis vajaliku olevat looduskaitse küsimuste selgitamist koolide
kaudu ja avaldas nõusolekut looduskaitse seaduse või tarviliku määruse avaldamiseks. Ka Põllutööministeeriumilt saabus vastus (19. V 192&127;0); et minister Th.Pool on
otsustanud looduskaitse teostamist täies ulatuses toetada. Ajakirjade kaudu tehtud üleskutsetele saabus suur arv vastuseid nii eesti, saksa kui ka vene keeles, kus avaldati
nõusolekut oma kaasabi andmiseks kodumaa taimestiku uurimise ja looduskaitse teostamise alal.
Kirjavahetustest selgub, et 1,920. a. suvel oli looduskaitse küsimuste harutamisel peamiselt mõeldud taimeriigi esemete uurimine ja säilitamine. Looduskaitse sektsiooni
tegevusest võtsid esialgu osa peale prof. Bucholtzi prof. Piiper, dots. Regel ning assist. Spohr ja Audova.
1920. a. oli kavatsus looduskaitse küsimuste jälgimiseks asutada looduskaitse sektsiooni. osakonnad Tallinna, Tartu ja Pärnu.
Sügisel 1920,. a. prof. Piiperi algatusel looduskaitse sektsioon asub lindude kaitse küsimuste lahendamisele ja kogub andmeid ning rajab kavatsusi Kihelkonnal asuva
bioloogiajaama tööde jätkamiseks.
Järgmisel, s. o. 1921. a. peale pikemat ringrännakut esinevad prof. Bucholtz ja prof. Piiper ettepanekuga tunnistada Paasvere mets looduskaitse reservaadiks. See mõte leiab
rohkel arvul pooldamist, kuid Põllutööministeeriumis selgub, et mainitud ala kohta on teada, et sealt raudtee läbi rajatakse, mille tõttu põliste laane ilme muutuks. Toodud
motiivil jääbki Paasvere looduskaitse otsustamata, kuid avaldatakse lubadust looduskaitse teostamiseks reserveerida mõnesugune teine metsaala ühes sooga. Selleks arvatakse
kohaseks Sirtsi sood.
Juba 1921. aastast peale asutakse haruldaste puude registreerimisele. Dr. Reinwaldt kogub ankeedi abil andmeid meie haruldaste loomade esinemise kohta. Püstitatakse küsimusi
sooalade kaitsmise kohta. Looduskaitse populariseerimise alal on peetud rida loenguid ja on ilmunud rida kirjutisi seltsi liikmetelt (Piiperilt, Spohrilt, Bucholtzilt, Reinwaldtilt,
Thomsonilt).
1923.: aastal on sektsiooni tegevuse ala märksa suurenenud. Sektsiooni töödest võtavad osa peale eesmainitud isikute prof. Koppel, dots. Bekker, dots. Daniel, dots. Mathiesen,
dots. Riikoja, õpetaja Rüütel, konservaator Härms, ass. Vilberg, ass. Reinwaldt, ass. Zolk.
1924. a. asutatakse looduskaitse reservaat ülikooli õppemetskonnas ning peetakse läbirääkimisi Metsade Peavalitsusega vähemate alade looduskaitse reservaatideks jätmise
suhtes; pöördutakse Metsade Peavalitsuse poole jugapuu kaitsmise kohta Kärdla metskonnas, paludes keelata teatud alal lageraideid.
Edasi jätkub teatud aastaid, kus töötatakse mälestusmärkide kohta andmete kogumise ja registreerimise alal; lindude ja loomade kaitse suhtes koostatakse ning redigeeritakse
jahiseaduse vastavaid paragrahve. Ühtlasi oli sektsioon vahetalitajaks üksikute esemete säilitamise suhtes, esinedes vastavate palvetega peamiselt Põllutööministeeriumi
juures. Nii astuti samme 1927. aastal Vigala asunduses maantee ääres kasvavate vanade lehiste alalhoidmiseks, Kaali kuivjärvede säilitamiseks, mõisade ning linnaparkide
rüüstete ärahoidmise ning mõnede metsade (Sinimägede) laastamise pidurdamise kohta. Kaali järve küsimuse käsitamisel selgus, et vajalik on looduskaitse seadus kiires korras
välja töötada ja maksma panna (Hamini kiri 20. juunil 1928. a.). Püstitatud nõuetele vastavalt koostatakse Looduskaitse seaduse kavand, milline esitatakse muude seas ka
seisukoha võtmiseks Riigimaade ja -metsade Valitsusele. Põllutööministeerium teeb kavas omalt poolt ainult paar vähemat muudatust ja leiab üldiselt Looduskaitse seaduse kava
vastuvõetavana.
Looduskaitse seaduse kava esitati ülikooli rektor prof. Koppeli kaudu Haridusministeeriumi Teaduse- ja Kunstiosakonnale. Sealt aga saabus (21. okt. 1930. a.) vastus, et eelnõu on
esialgu seisma pandud, kuna see näeb ette mõnesugused kulud; Majandusministeeriumilt olla aga antud eeskiri mitte algatada uusi ettevõtteid, millised kuludega seotud. Seega oli
1929. aastal väljatöötatud Looduskaitse seaduse kava saatus otsustatud.
Selle kava järele pidi looduskaitset teostama Haridusministeeriumi juurde kuuluv Looduskaitse Nõukogu. Looduskaitse objektidena võisid olla: a) looduskaitse alad ja b)
loodusmälestusmärgid taimede, loomade ja lindude hulgast. Looduskaitse alade kohta oli kavatsus piirata vastava ala omaniku maakasutamise õigust selle kasutamiskavaga.
Selles osas oli seaduse kavas teatud määral originaalsust, kus põhimõtteliselt mitte keeldu eriti ei rõhutatud, vaid mõeldi ala looduskaitse säilitamiseks saavutada teatud
kokkulepe selle ala kasutamise üksikasjalise määramise teel. Kasutamiskavasid mõeldi kinnitada esialgu 20 a. peale. Kui selle aja vältusel kasutamiskava ei muudeta ega
uuendata, siis vabaneb maa omanik kaitse alla võetud ala kohta püstitatud kasutamise nõuete täitmisest.
Selles osas oli mainitud Looduskaitse seaduse kava suurel määral sarnane Metsahoiu seadusega. Selle kava puuduseks võib olla oli, et kavas ei olnud nähtud ette ei
looduskaitseinspektorit ega ka usaldusmehi (nagu see on praegu maksvas Looduskaitse seaduses). 1929. a. kava koostamisel räägiti küll looduskaitset teostajate isikute ametisse
seadmise vajadusest, kuid kardeti, et see võib endaga kaasa tuua suuremaid kulutusi ja sellepärast loobuti nende kavasse võtmisest.
Looduskaitse sektsiooni tegevuses oli suuremateks töödeks mälestusmärkide kohta andmete kogumine ja nende registreerimine. Lühike kokkuvõte registreeritud esemete kohta ilmus
sektsiooni kirjastusel 1931. a. (G.Vilberg, Eesti loodusmälestusmärke. Tartu, 1931). See piltidega varustatud töö saadeti eeskätt kõigile, kes seni olid lahkelt aidanud kaasa
looduskaitse esemete kohta andmete hankimisel. Siis levitati seda raamatut veel koolide ja metsaametnikkude kaudu. Tulemuseks oli, et kirjavahetus sektsiooni ja kaastööliste
vahel muutus elavamaks ja lisaks saadi teateid veel paljude looduskaitse mälestusmärkide kohta.
Kui sektsiooni tegevusele tagasi vaadata, siis peab küll tänu avaldama dr. G. Vilbastele ja dr. E. Spohrile nende rohkete andmete hankimise eest looduskaitse alla kuuluvate
haruldaste esemete ja kohtade registreerimise puhul.
Kriisiaastate möödumisel, kui riigi majanduslik seisukord paranes, võib Looduskaitse seadus jälle uuesti päevakorrale tõusta.
Rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogu koosolekul 4. juunil 1935 oli harutusel loodusvarade kaitseseadus. See sündmus sai tõukejõuks looduskaitse seaduse uuesti päevakorda
võtmiseks. Asja vastu tundis rohkesti huvi Riigiparkide Valitsus ja Haridusministeerium, mille tõttu juba sa ma aasta detsembris oli võimalus panna kehtima "Looduskaitse
seadus" (RT 106 - 1935).
Esimene Looduskaitse Nõukogu istung peeti 23. dets. 1935,millisel koosolekul valiti looduskaitse nõukogu esimeheks prof. dr. T.Lippmaa ning koostati looduskaitse teostamiseks
vajalikkude kulude eelarve.
Järgmisel koosolekul 29. jaanuaril 1936 valiti looduskaitseinspektoriks dr. G.Vilbaste, kusjuures peamotiiviks oli dr. Vilbaste senine tegevus ja töö looduskaitse küsimuste
selgitamise alal laiematele rahvahulkadele. Samal koosolekul oli harutusel ka Tallinna läheduses rahvapargi asutamise küsimus.
Looduskaitse-inspektor asus ametisse alates veebruarist 1936 ja töötas välja esijoones töökava ning esitise looduskaitse usaldusmeeste võrgu kohta.
Ligikaudu aasta vältusel oli võimalik koguda suurel arvul kaasatöötajaid usaldusmehi; nagu selgub tegevusaruandest, oli kogu riigi kohta usaldusmeeste arv 1937. a. algul 588.
valdav osa neist on kooliõpetajaid, osa metsaametnikke.
Asudes tööle võttis Looduskaitse Nõukogu esijoones revideerimisele kõik varemalt ühel või teisel alusel looduskaitse alla võetud alad ning kohandas nende kaitse teostamist
kehtiva seaduse alusel. Nii tulid uuesti läbivaatamisele ja kinnitamisele Kuressaare Linnulahe ehk Väikese lahe, Abruka saare, Õppe- ja Katsemetskonna reservaadi, Hiiumaal
jugapuude reservaadi, Narva Pähklisaare jt. kaitse alla võtmise küsimused.
Looduskaitse teostamisega selgus, et looduskaitse alade ja esemete kaitse alla võtmine on seotud paljude juriidiliste küsimuste lahendamisega. ka osutus vajalikuks täpsemate
plaanide valmistamine, mis nõuab palju aega ja vaeva ja ka teatud kulusid.
Seni väljakujunenud suunda jälgides leiame, et Eestis looduskaitse on oma tähelepanu suunanud eeskätt vähematele aladele, kus .mõnedel aladel sooviti kaitset teostada.
lindude alalhoidmiseks, teistel mingi puuliigi säilitamiseks, kolmandatel puitude või puude ühingkondade kaitseks, neljandatel loodusilu alal |